Takso on mugav viis jõuda kiiresti sihtkohta – olgu see lennujaam, rongijaam või kodu pärast hilist õhtut. Taksondusel on aga pikk ja huvitav ajalugu ning Eesti taksoturg toimib teistsugustel põhimõtetel kui paljudes suurlinnades. Selles artiklis räägime, mis on takso, kuidas taksondus alguse sai ja mida sõitja Eestis teadma peaks.
Mis on takso?
Takso ehk taksoauto on sõiduauto või veoauto, millega osutatakse sõidu- või veoteenust ja millel on taksomeeter. Sõidu maksumus tehakse kindlaks taksomeetri abil tariifi alusel. Erinevalt rendiautost antakse auto kasutada koos juhiga, keda nimetatakse taksojuhiks. Taksole saab minna taksopeatuses, selle saab peatada tänaval või tellida telefoni või interneti teel.
Taksode liigid
Tavaliselt mõistetakse takso all sõidutaksot, mis liigub sihtpunkti lühimat või kliendi soovitud marsruuti mööda. Kindlat marsruuti mööda liiguvad marsruuttaksod, veoteenust osutab veotakso ja liikumispuudega inimesi sõidutab invatakso.
Mõnes suurlinnas jagunevad taksod ka tellimisviisi järgi. Londonis on black cab’id, millel on õigus võtta kliente peale taksopeatusest ja tänavalt, ning minicab’id, mis tohivad reisijaid võtta ainult ettetellimisel. Sarnane eristus on ka New Yorgis. Eestis, kus tariifi kehtestab vedaja ja taksode arvul ülempiiri pole, sellist eristust ei ole.
Taksonduse algus
Enne taksode ilmumist osutasid sõiduteenust voorimehed. 1896. aasta juunis tellis Stuttgardis veoettevõtja Friedrich Greiner Daimleri ja Maybachi ettevõttelt taksomeetriga varustatud mootorsõiduki. Daimler Victoria oli esimene bensiinimootoriga taksoauto, mis alustas sõitjate vedu 1897. aasta juunis Stuttgardis. Teadaolevalt asutas Greiner esimese taksoteenust osutava ettevõtte Euroopas.
Mootoriga takso sõitis kuni 70 kilomeetrit päevas – rohkem kui voorimehed. Sõit oli kiire, mugav ja põnev, mistõttu nõudlus kasvas pidevalt. Voorimehed nägid taksodes ohtu ja konkurents oli algusest peale karm.
Londonis tutvustati esimest taksoautot 1897. aastal – see oli elektriauto, mida iseloomuliku heli tõttu kutsuti koolibriks. Taksomeeter võeti Londonis kasutusele 1907. aasta kevadel ja juulist alates oli see kohustuslik. Pariisis oli 1928. aastal üle 15 000 takso.
Taksod Eestis
Pärast I maailmasõda kasvas Eestis kiiresti autode ja ka üüriautode arv. Esialgu sõiduhinnad normeeritud ei olnud ja taksomeetrid puudusid. 1922. aastal võttis Tallinna Linnavalitsus vastu sundmääruse, mis kohustas kõik taksoteenust osutavad sõidukid 1. maiks 1924 taksomeetriga varustama. See tekitas üüriautode omanikes pahameelt ja viis streigini, kuid linn andis taksomeetrite soetamiseks aastase pikenduse.
Aastatel 1925–1929 võeti enamikus Eesti linnades kasutusele taksomeeter ja normeeritud tariifid. Tallinnas puhkes taksondusbuum: 1924. aastal oli linnas üle saja takso, 1928. aastal üle kahesaja ning 1930. aastal rekordilised 475 taksoautot. Samal 1928. aastal asus tööle ka esimene naistaksojuht.
Eesti taksondus tänapäeval
Alates ühistranspordiseaduse jõustumisest 1. oktoobril 2000 kuuluvad taksod Eestis ühissõidukite kategooriasse. Taksoturg on suures osas reguleerimata: kilomeetritariifi ja muude teenuste hinnad määrab vedaja ning taksode arvule ei ole omavalitsustes kvooti seatud. Vedajal peab olema taksoveoluba ja sõidukikaart.
Vedaja võib kehtestada eraldi päevase (kell 06–23) ja öise (kell 23–06) kilomeetrihinna, sõidualustustasu ning ajatariifi ehk seisutunni. Hinnad varieeruvad ettevõtete ja linnade lõikes märgatavalt. Näiteks 2016. aasta jaanuari seisuga oli Tallinnas madalaim sõidualustustasu 2 eurot ja kilomeetri hind 0,35 eurot, kõrgeimad hinnad aga mitu korda kõrgemad.
Sõidukikaarte oli kõige rohkem Tallinnas – umbes 2100 –, järgnes Tartu umbes 400 kaardiga. 2001. aastal asutasid kaks taksojuhti Eesti Taksojuhtide Liidu, mis seisab taksojuhtide erialaste ja majanduslike huvide eest.
Mida sõitja peaks teadma?
- Vaata hinda enne sõitu. Kuna hinnad erinevad ettevõtteti, tasub tariif enne sõidu algust üle vaadata.
- Nõua kviitungit. Taksojuht on kohustatud andma kviitungi või käsitsi täidetud blanketi, kus on sõidu kuupäev, kellaaeg ja maksumus. Kui juht seda ei väljasta, on sõitjal õigus tasumisest keelduda.
- Arvesta öise tariifiga. Hilisõhtune sõit võib olla kallim kui päevane.
Taksoturu reguleerimise mõjud
Uuringute põhjal on taksoturu dereguleerimisel mitu positiivset mõju: suurem konkurents toob madalamad hinnad, teenuse kvaliteet tõuseb ja turule tuleb uuendusi. Näiteks Iirimaal lühenesid dereguleerimise järel ooteajad märgatavalt. Teisalt püüavad mõnes linnas olemasolevad firmad piirata uute konkurentide turuletulekut.